Minu arvates on nii eestikeelses meteoroloogiakirjanduses kui ka loengutes juba ammu olnud probleemiks oskussõnade võõrapärasus, mis väljendub nii rohkete võõrsõnade kui ka (mugandatud) tsitaatsõnade eelistamises ja ülemäärases kasutamises.
Selle teema üle hakkasin rohkem mõtlema 2010. aasta suvel, kui Eestis tuli sageli ette tugevat äikest ning 26. juulil ja 8. augustil tegid üle Eesti palju kahju meil suhteliselt haruldased intensiivsed äikesetormid (sirgäikesetormid, vt allpool). Esimese hooga hakkasime selliseid äikesetorme, mida iseloomustab küll suur intensiivsus, aga võrdlemisi lühike kestus, hüüdma äikesekuningaks. Äikesetorme, mida iseloomustab lisaks intensiivsusele ka pikk kestus, nimetasime pagikuningaks (derecho). Aja jooksul sai selgeks, et need nimetused ei pruugi olla sobivaimad, sest leidus kriitikuid, kelle arvates mõjuvad kuningad meie kultuurikontekstis ja olemasolevaid terminisüsteeme arvestades kentsakalt ja liiga pretensioonikalt.
2012. aasta detsembris rääkis Vikerraadio saates
„Labor“ väga huvitavalt ja kaasakiskuvalt kosmoseterminitest, aga ka üldse oskussõnade väljamõtlemisest ja kasutuselevõtmisest Uno Veisman. See pani mind taas terminiloome üle mõtlema ning julgustas uusi mõisteid välja pakkuma ja propageerima meteoroloogiaski. Lõpliku tõuke uute terminite väljatöötamiseks andis tänavu 10. jaanuaril Tartus peetud tsüklonaalsete tormide konverents ja sellele järgnenud arutelu ühe ilmahuvilise ja Tartu Ülikooli hüdroloogi Arvo Järvetiga.
Koos mõtlesime välja järgmised sõnad, mille kohta küsisime nõu nii teistelt meteoroloogidelt, klimatoloogidelt ja geograafidelt kui ka keeleasjatundjatelt. Kokkuvõttes pooldati järgmisi termineid.
Pagituul tähendab tuule järsku ja lühiajalist tugevnemist. See võib olla konvektiivse päritoluga, aga mitte tingimata. Pagituult iseloomustab tugevus, suund ja kestus. Kompleksne nähtus on pagi, millega kaasneb muuhulgas pagituul. Seda saab klassifitseerida järgnevalt: lihtpagi, mis on seotud mõne üksiku rünksajupilvega* või nende väikese kogumiga; liitpagi, mis on seotud juba suurema rünksajupilvede kogumiga ja hiidpagi (ingl k derecho), mis tähendab pika elueaga sirgjoonelist äikesetormi (foto).
* Sageli kasutatakse sõnu „rünksajupilv“ ja „äikesepilv“ sünonüümidena. Kui lähtume äikese määratlusest välkude kaudu, siis tegelikult pole iga rünksajupilv veel äikesepilv, sest iga rünksajupilvega seoses ei teki välkusid. Seetõttu eelistan kasutada sõna „rünksajupilv“ ka siis, kui peame silmas äikesega rünksajupilvi. Kui aga räägime rünksajupilvede klassifitseerimisest organiseerumise järgi, siis kasutan ka väljendit „äikeste liigid“, seda ingliskeelse kirjanduse alusel, kus thunderstorm tähendab äikest ja nii räägitakse vastavalt thunderstorm classification, single-cell thunderstorm jne. Meeles peab aga pidama, et tegu on siiski rünksajupilvedega, millel on vähemalt potentsiaal tekitada välkusid.
![]()
(1)
![]()
(2)
![]()
(3)
Pagide liike. Ülalt alla: (1) väikese rünksajupilvede kogumiga seotud lihtpagi 18.9.2010 Harjumaal; (2) meridionaalselt üle Baltimaade ulatunud liitpagi 18.7.2010 Raplamaale saabumas ja (3) 8. augusti 2010 hiidpagi Harjumaale saabumas.
„Hiidpagi“ võimalikuks alternatiiviks on pakutud ka „sirgäikesetormi“, mida on mõnikord kasutatud ja seetõttu on see sõna hakanud mingil määral juurduma. Tekkis mõte seda asjaolu ära kasutada, ent samas ei tahaks seda mõistet jätta ainuüksi hiidpagi tähistama, ka mitte alternatiivina. Arutelu füüsikat õppiva (2012/13 õppeaasta seisuga) ilmahuvilise Tarmo Tanilsooga tõi esile, et on mitmeid konvektiivsüsteeme, mida tähistatakse inglise keeles katusterminiga Quasi-Linear Convective System (QLCS), mille ta on eesti keelde tõlkinud kui ’kvaasilineaarne konvektiivne süsteem’, kuid minu arvates võiks selle kohmakavõitu, ehkki täpse termini võtta kokku eestikeelse katusterminina ’sirgäikesetorm’. Vastavad alamkategooriad, mida erialases kirjanduses loetakse sirgäikesetormi (QLCS) hulka kuuluvateks, on liitpagi, joonpagi ja hiidpagi. Nende ühiseks tunnuseks on ulatuslik rünksajupilvede kogum, mis moodustab sirgjoonelise või kergelt kaarja süsteemi. Satelliidipildil võib sel olla ka ümar kuju, kuid radaripeegeldus näitab ulatuslikku intensiivset frondilaadset sajuala, mis on sirgäikesetormidele iseloomulik.
Eraldi mõisted mõtlesime välja rünksajupilvede organiseerituse tähistamiseks. Lihtrünksajupilv (ingl k single cell thunderstorm) tähendab üksikut, võrdlemisi väikest ja lühiealist rünksajupilve; liitrünksajupilv (ingl k multicell thunderstorm) tähendab juba ulatuslikumat, pikema elueaga ja mitmest rünksajupilvest koosnevat kogumit, kusjuures see jaguneb lihtsaks liitrünksajupilveks ja joonpagiks (ingl k squall line), ja ülirünksajupilv (ingl k supercell) on väga võimas, pika elueaga ja ohtlikke kaasnähtusi, näiteks hiidrahet või tugevaid tornaadosid tuua võiv rünksajupilv.
![]()
(1)
![]()
(2)
![]()
(3)
Rünksajupilvede liike. Ülalt: (1) lihtrünksajupilv 28.7.2010 Harjumaal; (2) liitrünksajupilv, mille erinevas arengustaadiumis elemendid on võrdlemisi hästi näha (11.6.2011 Läänemaal) ja (3) 26. juuli 2010 hommikul Tallinna saabunud sirgäikesetorm, mille ees on nii riiul- kui ka rullpilve.
Alternatiivseteks mõisteteks oleksid „mitmikrünksajupilv“ „liitrünksajupilve“ asemel ja „hiidrünksajupilv“ „ülirünksajupilve“ asemel. Neid siiski konvektiivsüsteemide ja äikeseasjatundjad ei pooldanud. Argumendid on sisulised ja on järgmised. „Hiidrünksajupilv“ viitaks justkui mõõtmetelt tohutult suurele rünksajupilvele, mis on sageli nii, ent sugugi mitte alati. Nii näiteks defineeris meteoroloog Jon Davies alles 1990. aastate algul koguni eraldi pisikeste ülirünksajupilvede tüübi, mida iseloomustab madal tipp – kõigest 6–9 km muidu tüüpilise enam kui 12 km vastu. Seda nimetatakse inglise keeles low-topped supercell, eesti keeles aga madaltipuline ülirünksajupilv. Arvatavasti just seoses viimasega tekkis tornaado 15. juunil 2004 pärastlõunal kella 15 ja 15.30 vahel Viljandi lähedal Pärsti vallas Leemeti küla lähedal. Tromb liikus läänest itta. Määrav on niisiis ehitus ja sellest tulenevad ohud. Seega peaks liide „üli-„ viima mõtte erilisusele.
Ülirünksajupilve defineerivaks ehituslikuks tunnuseks on mesotsüklon, mis kujutab endast pikka aega püsivat pöörlevat tõusva õhu sammast. Sellega on seotud (tugevate) tornaadode teke. Lisaks on määrava tähtsusega veel see, et ülirünksajupilvedes asub tõusva õhu vool laskuvatest õhuvooludest eraldi, mis tagab süsteemile pika, tavaliselt tundidesse ulatuva eluea. Ülirünksajupilved saavad tekkida ainult sellises troposfääris, kus on korraga märkimisväärne suunaline ja tugevus-tuulenihe.
Millised on sisulised argumendid, et eelistada „liitrünksajupilve“ mõistet „mitmikrünksajupilve“ mõistele? Sellele saab vastata, kui selgitada liitrünksajupilve dünaamikat ja olemust ning kirjeldada, kuidas see paistab nii silmaga taevasse vaadates kui ka radaripildil. Lühidalt on olukord järgmine. Rünksajupilvede ehitusplokiks ehk ühikuks on lihtrünksajupilv (single-cell/unicell). See areneb rünkpilvest, annab sademeid ja vahel äikestki, ning siis hajub. Kogu elutsükkel kestab umbes tund aega. Niisugune lihtrünksajupilv esineb puhtal kujul üsna harva. Edasi tuleb liitrünksajupilv (multicell), mis on juba teatud määral organiseerunud. See saab alguse sellest, et lihtrünksajupilve maksimaalse arengu staadiumis hakkab pilve servas (tuulefrondil) tavaliselt arenema uus lihtrünksajupilv. See kasvab esialgse lihtrünksajupilve külge ja tekibki liitrünksajupilv. Ajapikku võib sinna külge kasvada veel järgmisigi lihtrünksajupilvi, samas kui süsteemi teises otsas on see esimene lihtrünksajupilv juba suures osas hajunud.
![]()
Mitme elemendiga rünksajupilv (liitrünksajupilv) Lõuna-Järvamaa kohal 2. juulil 2005. Pilv liikus kagusse (fotol vasakule). Kõige ees liikuv rünkpilvestaadiumis pilveelement eristub suhteliselt hästi. Maksimaalse arengu staadiumis ja lagunemisstaadiumis elemendid sulavad rohkem kokku. Siiski võib märgata, et lagunemisstaadiumis pilveelement on hõredam (heledama värvitooniga) kui maksimaalselt arenenud element. Sven-Erik Enno foto
![]()
Liitrünksajupilv, mis tekkis 1. augustil 2008 Harjumaal. See liikus itta (fotol vasakule), põhjustades intensiivset hoovihma ja rahet. Välgud aga said alguse maksimaalse arengu staadiumis elemendi tipuosast ja lõid vaatleja suunas pilve ette maha, seega oli tegu klassikaliste positiivsete välkudega. See äike on potentsiaalselt tugev, sest on kompaktne ja mitme rünkpilvestaadiumis elemendiga.
Niisiis on liitrünksajupilv nii taevast silmaga vaadates kui ka radaril nähtav ühe tervikuna. Eraldi lihtrünksajupilvi võib taevasse vaadates aimata näiteks selle järgi, et liitrünksajupilve ühes osas on kobrutavad terava piiriga rünkpilved, mille all veel sajuala pole. Umbes keskel asub kõige tumedam laialivalgunud tipuga osa, mis ulatub näiliselt maani ehk kus sajab tugevalt ja võivad sähvida välgud. Teises servas on tavaliselt ülemiste ja kõrgete pilvede ala, aga madalaid pilvi ja sademeid enam pole.
Seega on tegelikult liitrünksajupilves need üksikud lihtrünksajupilved nii liitunud, et tavainimene peab seda üheks suureks rünksajupilveks. Inglisekeelses kirjanduses olen näinud ka väljendit, et lihtrünksajupilv on liitrünksajupilve ’building block’ ehk ehitusplokk. Aga kui õhu liikumist vaadata liitrünksajupilves, siis ilmneb, et igal lihtrünksajupilvel on seal selline oma konvektiivne tuumik või õhuvoolude süsteem, mis eristub teistest. Sellest siis ka need ootamatud ja puhangulised tuuled, mis on tavalised just liitrünksajupilvede puhul ja mida me kõnekeeles nimetame pagiks. Seal on sageli tõesti nii, et üks alles arenev lihtrünksajupilv, mis tõmbab endasse õhku, satub kõrvuti juba väljakujunenud lihtrünksajupilvega* , kus õhk laskub ja laiali voolab. Nende piirile võib kiiresti kujuneda väga tugev tuul.
* Rünksajupilvedest hakatakse tõenäoliselt tulevikus sagedamini kirjutama. Pilvede vertikaalne ulatus on vähemasti atmosfääri läbiva kiirguse jaoks tähtis tegur, nagu ka pilvede veevaru. Tugevam õhu kerkimine kannab aerosooli toormaterjali ja aerosooli ennast kergemini kõrgele. Mitte ainult aerosool ei mõjuta pilvi ja nende optilisi omadusi, vaid ka pilved kujundavad aerosooli suurusjaotust ning optilisi omadusi. Päikese UV-kiirguse spektraalset koostist mõjutab see töötlemine ka siis, kui kiirgus pilvedesse ei satugi (Kalju Eerme märkus).
***
Viimasel ajal on tulnud ettepanek nimetada termin „kondensjälg“* kohmakuse tõttu ümber mõne mugavama ja eestipärasema sõnaga või võtta uus termin vähemalt alternatiivina kasutusele. Lisaks on kurdetud, et sõna „kondensjälg“ võib kergesti tekitada muid, soovimatuid seoseid. Seda illustreeris gümnaasiumiõpilastelt saadud tagasiside, kui küsisin umbes neljakümnelt õpilaselt, mis neil seostub sõnaga „kondensjälg“. Tuli välja, et ligi kolmandikul seostus see kondensjälgede tekkega haakuvate vandenõuteooriatega (ingl k chemtrail).
Kui võtsin ilmahuviliste seltskonnas selle küsimuse arutusele, tuli rohkesti häid ettepanekuid: „triippilv“, „joonpilv“, „lintpilv“ ja „juttpilv“, aga ka „lennukijäljed“. Kuna tegu on ikkagi oskussõnaga, peaks see olema võimalikult tabav ja samas ka (loodus)teaduslik. Seetõttu langes valik „joonpilvele“, mis iseloomustab seda pilve kui väga kitsast ja pigem sirgjoonelist, ent on samas mugav kasutada ja piisavalt loodusteaduslik. Kuna aga sõna „kondensjälg“ on juba juurdunud ja paljud on sellega harjunud, võiks uus oskussõna vähemalt esialgu jääda alternatiivseks sünonüümiks.
Esitasin „joonpilve“ mõiste ka õigekeelsussõnaraamatu ÕS 2013 koostajatele, kes andsid sellele hea hinnangu ja nõustusid selle lisama veel tänavu ilmuvasse eesti kirjakeelt normivasse sõnaraamatusse. Varem oli keskkonnasõnastikus EnDic sees "kondensjälg", "kondensjoom", mis kirjeldavad seda nähtust eeskätt moodustusviisi järgi (kondenseerumine), seevastu väljapakutud sõna „joonpilv“ kirjeldab just pilve kuju.
Veel üks uus mõiste on „äikesesademed“. See sõna sündis minu bakalaureuse lõputöö tõttu, sest seal kasutasin korduvalt pikka fraasi „äikesega kaasnevad sademed“. TÜ geograafiaosakonnas mõeldi selle asemel välja palju lühem ja suupärasem sõna „äikesesademed“.
.gif)
.JPG)
