* Kaasaegne rahvasuu juba valdavalt teab, et vesipüks pole suur tolmuimeja, mis halastamatult vett kaasa tõmbab. Mingil määral ta siiski veeosakesi endaga kaasa haarab. Kui palju võiks üks vesipüks kaaluda?
Vesipüksi massi moodustavad peamiselt õhk, mis on pöörlevasse õhusambasse haaratud ja kondenseerunud veeaur, st väikesed veetilgad, mis muudavad selle nähtavaks. Vesipüksi kõrgus on mõnisada meetrit ja laius mõni kuni mõnikümmend meetrit, harva üle 100 m. Seda arvesse võttes tuleks massiks vaid mõnedkümned tonnid, suuremad ehk paarsada tonni.
Kui vesipüksi mõõtmed on teada, saab konkreetse vesipüksi mahu välja arvutada ja massi täpsustada (nt kuupmeeter õhku kaalub normaaltingimustel ligi 1,3 kg).
Veekogust kaasa haaratud vesi on vesipüksi alumises osas pritsmetena, mille mass on õige väike, ehk kümnetes või sadades kilogrammides.
Kaks vesipüksi vaadatuna Väinatammilt (Väikse Väina tamm) 16.07.2015. Helar Kallase fotod
* Standardküsimus: millest vesipüksid tekivad? Kui palju ma mööda panen, kui kirjeldan, et on kaks varianti: hea ja halva ilma vesipüksid, millest halva ilma omad on palju ebatavalisemad. "Head" võivad tekkida ka üsna tavaliste rünkpilvede alla, ent mida põhjalikum äikesepilv, seda parem. "Head" kasvavad pigem alt üles, alustades vee kohal tekkinud udukeerisest. Kui see on enam-vähem, siis mis veel oluline on?
Vesipüks on tornaado üks vormidest. Vastavalt eriala terministandardi AMS Glossary järgi:
1. In general, any tornado over a body of water.
Siit tuleneb jaotamine hea ja halva ilma vesipüksideks, kuid uurijad ütlevad peenemalt vastavalt mittemesotsüklonaalne ja mesotsüklonaalne vesipüks (ehk tornaado – nn hea ilma vesipüksi maismaalist analoogi nimetatakse maapüksiks, teadusele avastati see alles 1970ndatel).
Mesotsüklon on spiraalne (pöörlev) tõusva õhu sammas konvektsioonipilves diameetriga 2–10 km (väiksemaid nimetatakse misotsükloniteks). Mesotsüklonaalne tornaado aluspinnast sõltumata (vee kohal siis nn halva ilma vesipüksiks nimetatu) tekib vaid mesotsükloni olemasolu. See aga vajab tugevalt tuulenihkelist keskkonda (tuule suund ja kiirus muutub tugevasti olenevalt kõrgusest, st tuule suund ja kiirus on õhukihiti väga erinev) ja labiilset õhumassi, mis tähendab, et tõusvad õhuvoolud on soodustatud ja selleks on olemas potentsiaalne energia (CAPE, ühik J/kg). Selliste tingimuste kokkulangemisel vee kohal tekib nn halva ilma ehk mesotsüklonaalne vesipüks.
Hoopis teised lood on mittemesotsüklonaalse ehk nn hea ilma vesipüksiga. Sel juhul piisab vaid rünkpilvede olemasolust veepinna kohal, st konvektsioon on siiski vajalik, samas äikest või sademeid ei pruugi olla. Õhus peab olema sel juhul mingi keeriseline liikumine, mille konvektsioon piirkihist endasse haarab (st tõetera selles on, et kasvab pigem alt üles). Kui see keeris muutub püstteljeliseks, siis on vesipüks tekkimas. Konvektsioonipilved on sel juhul kasvufaasis. Seda tüüpi vesipüksid on nii Eestis kui maailmas kaugelt sagedasemad kui mesotsüklonaalsed.
* Terminidest: lugesin üht su teksti ja sain justkui aru, et pole niisama lihtne, et üks nähtus on ühe nimega ja teine nähtus teise nimega. Aga kuidas on kõige lihtsam termineid kasutada? Vesipüks, tromb, tornaado... kas tavaline vesipüks on tornaado?
Jah, terminites on kindlasti mõningane segadus. Inimestele on arusaadavaim see, kui tornaadosid vee kohal nimetatakse vesipüksideks ja tornaadosid maismaa kohal tornaadodeks ehk trombideks (sünonüüm).
Vormidel ja liikidel vahetegemine on rohkem uurijate ja erialaspetsialistide pärusmaa, ehkki sel on praktiline tähtsus ka, sest mittemesotsüklonaalsed tornaadod olenemata aluspinna tüübist on märksa ohutumad, kuigi maailmas on teada juhtumeid, kui nende tugevus on küündinud EF3-ni, mida loetakse tugevaks. Enamasti on nad EF0, harva EF1 tugevusega ega kujuta erilist ohtu ja hajuvad, kui jõuavad teistsugusele aluspinnatüübile, kus nad tekkinud, nt maapüksid veekogu kohale.
Teisiti on lugu mesotsüklonaalsete vesipüksidega, mis võivad läbida erinevaid aluspinnatüüpe seejuures nõrgenemata, on sageli tugevad (üle EF1) ja kujutavad endast seetõttu märksa suuremat ohtu.
16.07.2015 kl.18:41 Väikese Väina tammil. Tiina Kallase foto* Kas Eestis suudetakse vesipükse või muid keeristorme automaatselt tuvastada? Kas me teame, kui palju neid aastas esineb?
Eestis pole vastavat tornaadoennetussüsteemi ega huviliste võrgustikku, mistõttu tegu on vähemalt teatava alaraporteerimise olukorraga. Nii saadakse vesipüksidest teada vaid juhuslikke pealtnägijate kaudu.
Kindel on vaid see, et vesipükse on Eestis igal aastal ja et hooaeg on augustis-septembris, kui meri on veel soe, aga õhumassid järjest sagedamini jahedad, et saaks tekkida labiilne kihistus – konvektsiooniks soodne olukord. Nende arv võiks hinnanguliselt igal aastal olla 10–20, aga võib olla isegi rohkem. Tüüpiliselt on neid Soome lahel, lääneranniku ja saarte ümbruses merel, aga ka Võrts- ja Peipsi järve kohal.
* Mis on kõige lahedam asi, mida sa vesipüksidest tead - või tahaksid, et tavalised inimesed teaksid?
Võib olla müüt, et vesipükside tõttu esineb kala- jt mereandide sadusid. Vesipüksil ei ole siiski piisavalt energiat, et pilvedesse tõmmata suurel hulgal kalu või muid mereelukaid, et need võiksid nt kalapaduna kuskil alla sadada. Samas ei teata ühtegi usutavat selgitust, kuidas võiks suurel hulga mereande sattuda pilvedesse.
* Mis on kõige põnevam asi, mida teadlased vesipüksidest ja/või tornaadodest EI tea?
Miks vahel tekivad vesipüksiseeriad. See puudutab eriti just mittemesotsüklonaalseid. Ka Eestis on nt Vilsandi läheduses või Väinamerel aegade jooksul nähtud, kirjeldatud ja jäädvustatud olukordi, kui korraga tekib 5–7 vesipüksi või kui üksteise järel tekib 30–60 min jooksul 10–20 vesipüksi – vesipüksi seeria kaks esinemisvormi.
16. juuli Väikese väina tamm, kell 18.40-18.50. Tanel Tõnsau fotod
